Õige pea asuti ümber Tööstuse tänavale. 1989. aasta lõpus kolis EBS taas: seekord Rävala puiesteele Sakala keskusse, kuhu jäädi üsna mitmeks aastaks. Seal asus EBS-i kontor ja toimus õppetöö.
Aastatel 1993–1997 EBS-i asepresidendi ametit pidanud Avo Meerits on meenutanud, et Sakala keskuses oli EBS nagu üks pere – kõiki tunti nägupidi ja teati üksteise kombeid. Kogu kooli juhtkond istus 40-ruutmeetrises toas, mis oli vaheseintega eraldatud. Nurgas oli diivan, kus sai rüübata kohvi, ja ruumi teises otsas istus president.
Tundide vaheajal tulid sinna ka tudengid. Vahel tõusis Madis Habakuk siis püsti: “Palun natuke vaiksemaks, mul on siin üks tõsine külaline, pean temaga juttu rääkima.” Nii et kontakt tudengitega oli väga vahetu ning õppejõu-tudengi vahelisi barjääre polnud.
Küll aga tekkis aeg-ajalt barjäär EBS-i töötajate ja nende töövahendite vahele. Finantsdirektor Tõnu Küttmaale on meelde jäänud, et Sakalas oli talvekülmade ajal võimatu arvutiga tööd teha, sest pidevalt olid voolukatkestused. Arvutis sai toimetada kas vara hommikul või hilja õhtul. Samuti tahtsid tudengid kontorirahva arvuteid koolitööks kasutada ning seegi vähendas töötajate võimalusi teha seda, mille eest neile palka maksti.
Palgast ilma muidugi ei jäädud. Professor Jaan Ennulo, kes oli 1990. aastatel EBS-i sotsiaalteaduste õppetooli juhataja, mäletabki eredalt palgapäevi. “Sakala keskuses oli palgapäeval nii, et igaüks tuli raamatupidaja-kassiiri juurde ja siis laoti palk talle sulas peo peale. Raamatupidaja istus täpselt minu vastas, nii et kogu see saba lookles minu laua juurest läbi. Sel ajal veel palka panka ei kantud.”
Sakala keskuses oli EBS-il kasutada ainult kolm auditooriumi. Seetõttu toimusid keeleõppetunnid mujal: aastani 1992 vanalinnas Laial tänaval, hiljem Endla tänaval toonases merekoolis ja keskraamatukogu teise korruse ruumides. EBS-i võõrkeelte instituudi juhataja Aet Toots mäletab, et merekooli uks kiilus kogu aeg kinni. Samuti polnud merekoolis makki ja nii tuli seda Sakala keskuse kontorist trolliga Endla tänavale viia ning pärast tagasi tuua. Tudengitele oli edasi-tagasi sõitmine samuti paras vintsutus, sest neil oli ju ligi 12 keeletundi nädalas.
Avo Meerits mäletab, et oli igasuguseid ideid, kuhu Sakalast ümber kolida. “Oli ka mõte, et ehitame ise uue maja. Uue kooli koha jaoks vaadati ringi päris palju. Kõige põnevam koht, kus me Madis Habakukega käisime, olid Tondi kasarmud. Sinna oleks saanud teha punastest tellistest lossi moodi ülikooli nagu Inglismaal. Samas olid meie majanduslikud võimalused niivõrd piiratud, et sellistest asjadest võis ainult unistada.”
1995. aastal jõudis kätte kauaoodatud kolimine: EBS seadis end sisse kergetööstustehnikumi majja Lauteri tänaval, kus tehnikumil oli ruumi üle jäänud. Sellega sai lõpuks ümber aeg, mil tunde tuli pidada linna eri kohtades ja kõik EBS-i töötajad pidid mahtuma 40-ruutmeetrisesse tuppa.
Tõsi, Lauteri tänava hoone seisukord oli esialgu üsna troostitu ja seda tuli tublisti remontida. Kõige rohkem raha kulus pööningu ehk viienda korruse väljaehitamisele. Ka katus oli täiesti läbi ja tuli välja vahetada, samamoodi aknad. Korda tehti õppe- ja keeleklassid ning selle tulemusena oli EBS-is ilmselt kõige moodsam arvutiklass kogu Eestis.
Kui kool asutati, arvati, et EBS on niisugune mõiste, mida ei saa ja polegi vaja eesti keelde tõlkida, sest õppetöö toimus (või vähemalt ideaalis pidi toimuma) inglise keeles. Elu aga näitas, et sajaprotsendiliselt ingliskeelne õpe polnud võimalik ei üliõpilaste ega ka õppejõudude tõttu. Nii mindi üle eesti keelele.
Madis Habakuk on meenutanud toonase Sakala keskuse juhtkonna liikme Tiit Kolditsa sõnu: “Kuidas te ikka panete seina peale sildi “EBS”, mingi selline imelik nimi. Pange ikka omale eestikeelne nimi.”
Nii mõeldigi välja maakeelne nimi. Kooperatiivist Estonian Business School sai 1992. aastal aktsiaselts Eesti Kõrgem Kommertskool. Sellele nimele jagus eluõigust peaaegu kümnendiks – 2001. aastal pöörduti juurte juurde tagasi ning kool hakkas uuesti kandma nime Estonian Business School.