Madis Habakuk on kirjeldanud, et kõik töötas nagu õlitatult, kuid ettevõtte kasvades ei pea niisugune süsteem kaua vastu. Nii loodigi 1989. aastal asetäitjate ametikohad – õppeala asepresidendina asus tööle Elle Parik, kommertsala asepresidendina Merike Varvas ja finantsala asepresidendina Tõnu Küttmaa.
Mõni aasta hiljem liitus meeskonnaga Avo Meerits, kellest sai EBS-i asepresident õppetöö arendamise ja turunduse alal. Nemad – ja mõni võtmetöötaja veel – hakkasid lisaks Madisele kuuluma otsustajate ringi.
Kuid hoolimata sellest, et EBS-i töötajaskond pisitasa kasvas, kuulus eriti algusaastatel lõviosa nii ideedest kui ka strateegilistest otsustest Madis Habakukele.
Marje Habakuk kirjeldab asja niiviisi: “Madisel tekkisid ideed. Kord või kaks kuus toimusid nende ideede arutamiseks nn probleemnõupidamised, mida me nimetasime keldrikoosolekuteks, sest need toimusid keldris, söökla kõrval asuvas ruumis. Madis pakkus meile oma mõtted välja, arutasime asjad läbi ja siis otsustati, kas teha või mitte.” Kui otsused olid tehtud, jagati ülesanded inimeste vahel ära – kes, mida ja millal teeb. Nii ei jäänud midagi ripakile.
“Me ei ole maailma tulnud vaid jalajälgi tegema, vaid midagi niisugust, mis loob väärtust ka järgnevatele põlvedele ja jääks kestma.”
Madis Habakuk, EBS-i üks asutajatest
Operatiivnõupidamisi peeti esmaspäeviti. Seal olid koos osakonnajuhatajad, kes tutvustasid oma valdkonnas toimuvat ja said murede korral need südamelt ära rääkida. Lihtsamad otsused tehti kohapeal, keerulisemad protokolliti ja võeti ette keldrikoosolekul, kus sai teema üle pikemalt arutleda. Süsteem oli lihtne, kiire ja tõhus – pikki kooskõlastuse ootel nädalaid ei pidanud keegi veetma ja uued ideed sai lepase reega ellu viia.