30 tulevikule
pühendatud aastat

Esimene kursus alustab

1989. aasta jaanuarist maini toimus õppetöö valitsuse residentsis Suurupis. Kuigi hoone oli ruumikas, polnud olud siiski kiita, sest nõukogudeaegne ehituskvaliteet tähendas tuult läbi laskvat maja ja seega talvekuudel üsna jahedaks kippuvat sisetemperatuuri.

Eluolu ja õppetöö kohta mäletab Toomas Abner, et elati kolme-neljakesi tubades ja inglise keelt tuli rääkida mitte ainult tundides, vaid ka vabal ajal – ikka selleks, et keel kiiresti suhu saada. Peamiselt õpitigi Suurupis inglise keelt, aga ka muid õppeaineid. Õppetöö oli üles ehitatud nii, et ühe nädala kuus veetsid kursuslased kõik päevad ja ööd Suurupis.

Kui viibiti Suurupis, algas päev kell 8 hommikusöögiga. Kell 9 toimus hommikune infovahetus. Seal sai rääkida kõikidest probleemidest, mis olid selleks ajaks tekkinud. Edasi algas inglise keele õpe väikestes rühmades. Keskpäeval oli kahetunnine lõuna, mil võis minna metsa jooksma või jalutama, kuid tingimus oli, et pidi rääkima inglise keelt. Nimetagem seda õppemeetodit näiteks walking-talking. Pärast lõunat kella kolmest jätkus õppetöö kuni õhtusöögini ja pärast kehakinnitamist tehti veel rühmatööd. Sellegagi veel ei piirdutud, sest kursuslastel tuli järgmiseks hommikuks valmis saada kodused tööd.

Kuuldused EBS-is toimuvast uuest ja huvitavast kursusest levisid kiiresti. Iga päev tuli juurde uusi huvilisi ja nii oli varsti komplekteeritud järgmine rahvusvahelist ärijuhtimist ehk international business’i õppiv grupp nimetusega IB2. Seega oli EBS-is kokku juba 50–60 õppurit. Kuigi mõlemad grupid alustasid peaaegu samal ajal, seisnes IB1 ja IB2 vahe osalejate inglise keele tasemes: IB1-s oli see parem, IB2-s nõrgem. See tähendas, et IB2 sõitis Ameerikasse stažeerima aasta hiljem, et kursuslased jõuaksid vahepeal inglise keele korralikult suhu saada.

 

Ettevalmistused sõiduks teisele poole ookeani

Sel ajal, kui Suurupis käis elav õppetöö, tegelesid väliseestlane Ilmar Martens, tema abikaasa Ene-Liis Martens ja hulk teisi eestlasi Kanadas nn õppesilla ehk eestlaste Torontosse Yorki ülikooli õppima tuleku ettevalmistamisega. Raha koguti annetuste teel ja kokku saadi suisa 50 000 dollarit.

Rein Petersoni eestvedamisel tehti kõigi kursuslastega, kes Kanadasse minema pidid, videointervjuu. See lähetati Kanadasse ja sealsed eestlased said kõigi EBS-i kursuslastega enne tuttavaks, kui neil avanes võimalus silmast silma Kanadas kohtuda.

Maikuu oli käes ja koos sellega lähenes väljasõidupäev Kanadasse ning Ameerika Ühendriikidesse. 29 juhti ookeani taha saata – see oli enneolematu lugu. Pikantsust lisas asjaolu, et Nõukogude Liidust läände pääsenud õnnelikest turistidest oli mõni vahel “ära hüpanud”. Seetõttu kardeti, et võib-olla ei tulegi kõik EBS-i kursuslased Ameerika mandrilt koju tagasi.

Madis Habakuk kohtus toonase keskkomitee ideoloogiasekretäri Mikk Titmaga, et arutada grupi koosseisu võimalikke probleeme. Kui Habakuk oli Titma hiigelsuurest kabinetist väljumas, peatas Titma ta ukse juures ja ütles: “Habakuk, kui mõni juhtub välismaale jääma, ärge siis kartke, midagi hirmsat teiega ei juhtu.” Ilmselge toetusavaldus kõrgelt ametnikult! Habakuk väitis, et tema arvates küll mitte keegi välismaale ei jää, kuid Titma leidis, et kindlasti mõni seda ikkagi teeb. Seekord oli õigus Habakukel – kõik Ameerikasse läinud tulid sealt tagasi.

Toetust koges EBS ka Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehelt Indrek Toomelt. Tema eestvedamisel sai grupp hiljem riigilt rahalist toetust, mis läks kursuslastele komandeeringurahaks.

Räägib 1989. aasta kursusel osalenud Toomas Abner.

Oli veel kaks väga olulist küsimust, mis enne väljasõitu tuli lahendada – hankida eestlastele viisad ja lennupiletid. Esimese grupi õppekonsultant Piia Sandla mäletab, et see oli kursuslaste USA-sse ja Kanadasse saatmisel kõige keerulisem. “Viisadel käisin Venemaal järel. Lennupiletite saamiseks aga veetsin mitmeid päevi Aerofloti piletimüügi kassas Võidu väljakul. Sain seal ühe Aeroflotis töötanud vene prouaga “sõbrannaks” – moosisin teda päris tublisti,” muigab Piia Sandla. Sõbrunemisest oli kasu, Piia Sandla sai lõpuks defitsiitsed lennupiletid kätte. Nüüd olid ettevalmistused tehtud ning 26 kursuslast sai alustada pikka teekonda Kanadasse Torontosse ja kolm Ameerika Ühendriikidesse Californiasse.

Kanada ja Ameerika rühmad elasid väga erinevat elu. Kui Kanadas oli kõik vajalik hoolega ette valmistatud ja tudengitel polnud muret ei elamistingimuste ega õppeprogrammiga, siis Californias nii hästi ei läinud. Madis Habakuk on meenutanud, et Ameerika rühm oli piltlikult öeldes langevarjurite dessant, mis visati maha ei tea kus ja ettevalmistused olid võrdlemisi tagasihoidlikud. Õppetöö toimus siiski üsna intensiivselt. Iga päev külastati uut ettevõtet ja tehti selle kohta üldanalüüs. Elamistingimustega olid lood pehmelt öeldes ebastabiilsed. Millised just, on meenutanud 1989. aasta kursuslane Jüri Mõis.

Olelusvõitlus Ameerikas

Jüri Mõis, 1989. aasta kursusel osalenu, käis õppepraktikal Californias

Kui Kanadas võtsid eestlasi vastu väliseesti akadeemilised ringkonnad, siis Ameerikas oli Habakuk otsinud meie praktikakohtade eest vastutajad ajalehekuulutuse kaudu. Kahjuks polnud leitud inimesed piisavalt adekvaatsed, et ülesandega hakkama saada. Seega kujunes meie Ameerikas viibimine tõeliseks olelusvõitluseks.

Segadused algasid juba lennujaamas. Me lendasime esmalt Moskvast Montréali, kus selgus, et meile oli väljastatud turistiviisa ning sellega Ameerikas õppida polnud võimalik. Meil oli kolme peale kokku 500 dollarit ja sellest ligi pool kulus esimese kümne tunniga ära. Püüdsime ametnikule, kes meid lennukilt maha tõstis, selgitada, et meil ei ole raha ja me ei saa uut viisat osta. “Miks te siis reisite, kui teil raha ei ole? Ärge reisige, kui teil raha ei ole,” vastas ta. Me ei tulnud siis selle peale, et vaene inimene ei reisi lennukiga. Kuidagi õnnestus meil siiski uus viisa saada. Tänu seekordsele probleemile viisadega oli mul ka tulevikus iga kord, kui ma USA-s käisin, kaks tundi piiri peal kindlustatud. See lõppes alles kümne aasta pärast, aastal 1999.

Saime kuidagi kontakti inimesega, kes meid Ameerikas pidi vastu võtma. Kanada ja California ajavahe oli neli tundi, nii et kui me neile kell 8 helistasime, oli seal kell neli. Nad olid parasjagu vihased. Sellest hoolimata ei olnud meil lennujaamas kedagi vastas. Esimese öö veetsime siiski kontaktisiku juures.

Järgmise ööbimiskoha organiseeris meile Madis Habakuk telefoni teel. Selle majutaja juures tekkisid juba järgmised kontaktid ning siis leidus juba järgmine inimene, kes meid oma katuse alla võttis. Ma mäletan täpselt, et selle kolme kuu jooksul vahetasin ma 21 korda elukohta ja ööbisin 14 erinevas kohas. Juhtus ka nii, et õhtul kell kümme me ikka veel ei teadnud, kuhu öömajale saab.

Jüri Mõis (vasakul) Ameerikat avastamas.

Ameerikas viibimise jooksul tekkis ka kaks tugipunkti. Üks oli Riho Martinsoni kodus, ta oli umbes Pärnu suuruse Foster City linnavolikogu liige. Volikogus oli kokku viis liiget ja koos käis see üle nädala, seega oli tal aega meiega tegeleda. Hea oli kuulda eestikeelseid seletusi Ameerika eluolu kohta. Teiseks kindlaks kohaks, kus peatuda sai, oli ühe itaalia sugemetega perekonna kodu, kus mees oli Vietnami sõja veteran.

Kuu-paari pärast võõrustas meid enda mägede rantšos Marshall Fitzgerald, kes oli nagu tüüpiline ameeriklane, pika valge habemega, ja naeris palju. Ta küsis: “Kuidas teile Ameerika siis siiani meeldib?” – “Muidu on kõik korras, ainult et raha on vähe.” Selle peale naeris Fitzgerald: “Aga te olete elus, siis pole ju midagi hullu.”

Raha puudumine oli tõsine probleem. Madis Habakuk saatis küll mingil hetkel raha juurde, kuid sellest jäi ikka väheseks. Õppisime elama väga kokkuhoidlikult – praadisime kartuleid ja jõime limonaade, kuhu oli peale kirjutatud “Ei sisalda ühtegi naturaalset ainet”. Mingil hetkel saime tööle kastivabrikusse, siis saime ka natuke raha teenida.

Ei saaks siiski öelda, et sellest kogemusest kasu poleks olnud. Mina elasin kümme aastat julgelt Ameerikas nähtu põhjal. Californialased ise tavatsesid öelda: kui tahad näha, kuhu jõuab maailm viie aasta pärast, siis tule Californiasse! Minul isiklikult jäi tänu sellele tegemata palju lollusi, mis hiljem Eestis tehti – näiteks Lollidemaa. Inimesed arvasid, et päris rikas elab 1000 ruutmeetri suuruses majas. Tegelikult see päris nii ei ole.

Me saime osa nende inimeste mõttemaailmast. See on mõtteviis, et oma äri alustada on normaalne. Eestis oli sel ajal levinud arvamus, et korralikud inimesed töötavad ikka riigiettevõttes ja oma ettevõtet ajavad ainult “suulikud”.

Ka panganduses töötamiseks sain sealt tugevalt tuge. Kui Ameerikas pangas käisin, siis ei saanud ma üldse aru: mis riskianalüüs? Suur osa sealsest töökorraldusest jäi mulle alguses arusaamatuks. Kogu NSVL-is oli ju nii, et Moskvast olid kindlaks määratud reeglid, mille järgi laenu sai. Alles siis, kui ma juba kolmandat aastat Hansapanka tegin, sain ma aru, mida ma tegelikult seal nägin ja kui kasulik see on.

Väljaanne “Viisteist tulevikule pühendatud aastat”, 2003

Pikisilmi oodatud kodueestlased

Torontosse õppepraktikale sõitnud 26 inimest olid oma Californiasse lähetatud õpingukaaslastest tunduvalt paremas olukorras. Ettevalmistustöö nende vastuvõtmiseks oli põhjalik ning Kanada eestlased ootasid kodueestlasi pikisilmi. Ja vastupidi – eestlased olid Kanadasse jõudmise eel samuti ootusärevad.

Madis Habakuk räägib ERR-i saates “Tähelaev”, kuidas ebsikad 1989. aastal USA-sse ja Kanadasse praktikale pääsesid.

Madis Habakuk on meenutanud: “Meie lennuk maandus Toronto lennuväljal. Meid võeti seal suurte auavaldustega vastu. Olime pikast lennust vintsutatud, läksime bussi ja hakkasime Toronto Tartu Kolledži maja poole sõitma. Meelde on jäänud üks lause, mille ütles Andres Arrak, tollel ajal Tartu Ülikooli õppejõud: “Alles nüüd ma usun, et olen siin.” Tõenäoliselt väljendas see lause paljude seisukohta, mis näitab, kui raske ja lootusetu oli sel ajal Nõukogude Liidu piirest, vähemalt niisugustel eesmärkidel nagu meie tookordne, välja saada.

Saabumispäeva õhtul pandi meie Kanada grupp istuma Eesti Maja suure saali tribüünile. Mulle anti sõna ja minu kõne koosnes ühest lausest: siin me siis nüüd oleme. Rahvas hakkas plaksutama, paljud hakkasid nutma. Kogu õhkkond oli ülimalt emotsionaalne ja võikski öelda, et kõik, mis toimus esimeste aastate tegevuse ümber, oli ülimalt emotsionaalne.”

Mu ajud said pestud

Toomas Abner, 1989. aasta kursusel osalenu, käis õppepraktikal Torontos

Meie Kanadas toimunud õpe oli üles ehitatud Yorki ülikooli programmile. Õppetöö korraldamine ja läbiviimine oli Rein Petersoni õlgadel – tema oli Eesti soost mees, väga tugev juhtimisala õpetaja, kes tegeles meiega väga palju. Ma ei liialda, kui ütlen, et tema oli meie guru.

Petersoni õpetamismeetod oli hästi efektiivne ja maalähedane. Tema loengud olid inglise keeles ning inglise keeles olid ka nn business case’id, mis ta meile iga koolipäeva õhtul kätte jagas ja mille pidime järgmiseks hommikuks läbi töötama. Ning häda sellele, kes business case’i lugemise ja analüüsimisega õhtul ja öösel polnud tegelenud! Eks sedagi juhtus, sest mõnel õhtul läksime linna peale ja nii see kodutöö tegemata jäi.

Kokkuvõttes oli Petersoni õpetamismeetod meie jaoks täiesti uus lähenemine, sest Eestis tollal midagi sellist ei olnud. Petersoni juhtumianalüüside abil saime ärisse n-ö sisse minna, analüüsida juhtumit juuksejuureni välja ja seejärel ideid välja pakkuda kas operatiiv- või strateegiliseks käitumiseks. Ka Madis Habakuk osales Rein Petersoni loengutes ja kuulas hoolega, mida Peterson räägib.

Kanadas suvepraktikal käinud eestlaste pidulik lõpetamine 1989. aasta augustis.

Igal nädalal käisime tutvumas ka mõne Kanada ettevõttega. Eriline hõrgutis oli Toronto börsi külastamine. Toona oli see maailma suuruselt seitsmes börs ning jäi eredalt meelde.

Õppetöö toimus Toronto Tartu Kolledži majas Bloor Streetil ning samas majas ka elasime. Igaühel oli omaette tuba, toa suurus oli 8–9 ruutmeetrit. Minu mäletamist mööda elas ka Madis Habakuk ühes sellises toas, nii et tal olid meiega võrdsed tingimused. Päris tihti kutsusid väliseestlased meid enda kodudesse külla ning võtsid kodueestlasi ka oma suvekodudesse kaasa. Mina õppisin Kanadas näiteks veesuusatamise ära ja mängisin esimest korda golfi. Sain sealt pisiku külge ja olen tänaseni kirglik golfimängija. Rahaga tulime ka kenasti välja – eks kokkuhoidlik inimene sai igal pool hakkama.

Kui augustis Eestisse tagasi tulime, õppetöö jätkus. Igaüks pidi valmis kirjutama lõputöö. Mina kirjutasin ETKVL-i restruktureerimisest ja ümberehitamisest Eesti Tarbijate Kooperatiiviks (ETK). Kõrvalepõikena saan öelda, et 1991. aastal toimus ETKVL-i kongress, pool aastat hiljem võeti vastu ETK põhikiri ja taastati endised omandisuhted, mis 1941. aasta natsionaliseerimisega olid ära lörtsitud. Nii et ETK taastamine oli konkreetne väljund minu üheaastasele õppimisele EBS-is.

Kui tagantjärele hinnata EBS-i kursuse mõju, siis 1989. aastal said mu “ajud pestud” ja seda positiivses mõttes. Olin 32-aastane, õppinud Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas ja saanud sealt käsitööoskused ettevõtte planeerimise ja raamatupidamise alal, kuid makro- ja mikromajanduslik vaade kapitalismile puudus või baseerus Karl Marxi “õpetusel”. Selle tühimiku täitis EBS. Seepärast olen väga õnnelik, et just esimesele kursusele sattusin.

Kindlasti toimus minu maailmavaates suur pööre – just majanduse tundmise ja sellest arusaamise mõttes. Nii et kui Torontost tagasi tulin, hakkasin asju nägema laiema pilguga ning see aitas peagi iseseisvaks saanud Eestis edukalt edasi elada.