Ilmselt võib öelda, et uue kooli loomisel lähtus EBS vanast tuntud ütlemisest: kus viga näed laita, seal tule ja aita. Üks suurtest vigadest, mida Madis Habakuk riiklikus haridussüsteemis nägi, oli majandust, ettevõtlust ja rahaga ümberkäimist õpetavate ainete nõrk esindatus koolide tunniplaanis või nende sootuks puudumine.
Madis Habakuk nentis, et Eestis õpetab kool vaeseks olemist ning õpetajate (ja üldiselt ka ühiskonna) suhtumine rikastesse, rikkusesse ja rahasse on negatiivne. Seda mõtteviisi tuli ju muuta!
Äripäevale 1997. aasta juunis antud intervjuus mainis Madis Habakuk, et hoolimata nimest – Ärigümnaasium – ei rõhutaks ta väga sõna “äri”. “Tegemist ei ole kutsekooliga ja seega ei õpetata meie gümnaasiumis mingeid konkreetseid ärielukutseid. Lõpetaja peab olema valmis jätkama õpinguid kus tahes kõrgemas õppeasutuses.”
Ärigümnaasiumi õppemaks oli 7500 krooni semestris. See tähendas, et keskmist palka teeninud lapsevanemal tuli semestri õppemaksu tasumiseks kõrvale panna ligi kaks oma kuupalka – keskmine kuuteenistus oli 1997. aastal veidi alla 4000 krooni.
Soliidsest õppemaksust hoolimata huvilisi jagus. Esimesel õppeaastal avati Juhkentali tänaval kutsekooliga ruume jaganud Ärigümnaasiumis kolm klassikomplekti 75 õpilasega – kaks 10. klassi ning üks 11. klass. Noori tuli kokku üle Eesti, kusjuures ligi pooled olid väljastpoolt Tallinna. 1998/1999. õppeaastal kasvas klasside arv viieni.
1999. aasta jaanuaris muudeti kooli nime, et see seostuks paremini EBS-iga: uueks nimeks sai EBS Gümnaasium. 2001. aastal kolis gümnaasium Juhkentali tänava kaubanduskooli ruumidest teiste “ebsikatega” ühe katuse alla Lauteri tänavale. Kõigile see ei meeldinud. 2003. aasta tudengilehe detsembrinumbris väljendas kolumnist Mihkel Mikrofon rahulolematust selle üle, et EBS-i kõrgkooliga samas hoones asuv gümnaasium nullib akadeemilise õhkkonna.
2003. aastaks oli gümnaasiumiõpilaste arv asutamisaastaga võrreldes rohkem kui kahekordistunud ja jõudnud 155-ni. Samal aastal avati ka ingliskeelne klass, kus kogu õppetöö toimus inglise keeles. Välja kujunes kolm klassitüüpi, mille vahel põhikoolilõpetaja saab edasiõppimise valiku teha: Euroopa klass, kus 25% tundidest on inglise keeles, rahvusvaheline klass, kus suurem osa õppest on inglise keeles, ja ettevõtlusklass, kus kõik tunnid peetakse eesti keeles.
2017/2018. õppeaastal tudeeris koolis 108 õpilast ning õppeaasta õppemaks jäi olenevalt klassitüübist 2180–3200 euro vahele. EBS Gümnaasiumil on ainsana Eestis riiklikult kinnitatud ingliskeelne õppekava. Siin saab gümnaasiumi lõpetaja kõige parema ettevalmistuse edasiõppimiseks ükskõik millises maailma paigas.
“Kooli käivitasime kolmekesi: Gerty Baumann õppealajuhatajana, mina direktorina ja Mihkel Rebane EBSi-poolse projektijuhina. Aga ega meil alguses mingit tööjaotust ei olnud – kõik tegid kõike, alates lepingute sõlmimisest kuni mööbli tassimiseni välja.
Peagi liitusid meiega ka esimesed õpetajad – matemaatikaõpetaja Villu Rajaga sõlmisime töölepingu nr 1. Vahel imestan isegi, kuidas meie lapsevanemad ja meie esimesed õpilased meie kooli üldse usaldasid – mingeid kogemusi erakooli loomise osas meil ei olnud, ruume jagasime kutsekooliga ja seetõttu oli õppetöö esimesel aastal õhtupoole, tunnid algasid kell 12–13 ja lõppesid õhtul 19–20. Aga me ise uskusime oma ettevõtmise õigsusesse ja headusse nii siiralt ja tugevalt, et ilmselt nakatas meie entusiasm ka teisi!
Tahtsime teha kooli, kus õpilastest hoolitakse ja õpetaja saab oma tööd hingega teha ega pea mõtlema aruannete peale. Õpilasi oli meil igasuguseid – kuldmedalistidest kuni väga probleemsete õpilasteni välja. Usun, et suutsime aidata paljusid, kes tavakoolis olid konfliktidesse sattunud.”
Allikas: EBS Gümnaasiumi aastaraamat 2001/2002
Õpilaste vastuvõtmisel lähtuti 20 aastat tagasi ja lähtutakse ka praegu peamiselt kandidaadi isiksuseomadustest. See tähendab, et sissesaamise lootus oli ja on ennekõike headel suhtlejatel ja organisaatoritel. Madis Habakuk põhjendas seda lihtsa tõigaga: äris on edukad need, kes suudavad tegutseda teiste inimeste kaudu.
Alates 2014. aastast gümnaasiumi juhtiv Kersti Uudla täiendab: “Me ei võta vastu ainult nelja-viielisi õpilasi. Me võtame neid, kes tahavad õppida majandust, tegeleda ettevõtlusega ning on hakkaja loomuga. Kuid sellest hoolimata, et me ei võta vastu ainult viielisi, oleme me koolide pingereas kõrgel kohal. See on meie õpetajate hea töö tulemus, et nad suudavad kolmelistest teha neljalised ja neljalistest viielised.”
Tõepoolest, Postimehe koostatud koolide edetabelis oli EBS Gümnaasium 2017. aasta riigieksami tulemuste põhjal eestikeelsete koolide seas 12. kohal. Hea koht edetabelis pole siiski küllap see, mille pärast gümnasistid pingutavad. Pigem võib motiveerida asjaolu, et parimad EBS-i gümnaasiumilõpetajad saavad lisaks põhilisele – milleks on hea haridus! – konkreetselt rahas mõõdetava boonuse: EBS-is soodsamatel tingimustel edasiõppimise võimaluse.
EBS Gümnaasiumis on aastaid korraldatud peastarvutamise võistlust, kus tuleb 15 minutiga lahendada umbes 50 ülesannet. Ongi aeg peast arvutada! Mitu ülesannet tuleb võistlejatel minutis lahendada?
Detsembris toimuv peastarvutamise võistlus on väga populaarne ning sellest tahavad lisaks gümnasistidele osa võtta ka õpetajad. Tõsi, nemad saavad seda teha auhinnalistele kohtadele pretendeerimata.
EBS Gümnaasiumi õppekava on algusest peale järginud riiklikku õppekava. Vaba- ja valikainetena on rõhk majanduse, ettevõtluse, informaatika, väitlus- ja kõnekunsti, organisatsioonipsühholoogia jmt õpetamisel. Süvendatult õpitakse inglise keelt ja matemaatikat.
Omal kohal on ka külastused ettevõtetesse ning kohtumised ettevõtjatega. Õppevormina kasutatakse perioodipõhist õpet, kus ühte ainet õpetatakse fokusseeritult pikema aja jooksul. Klassid on väikesed, tavaliselt 15–20 õpilasega.
“Meie ei uuri lilli ja liblikaid. Majandusaineid õpetame süvitsi, neid käivad meil õpetamas EBS-i ülikooli õppejõud,” räägib Kersti Uudla.
Teistest gümnaasiumidest eristab EBS-i asjaolu, et tunde annavad praktikud – näiteks rahandust õpetab inimene, kelle igapäevatöö on pangas, matemaatikaõpetajal on lisaks koolitööle oma sukeldumiskool ja ta tegutseb sukeldumisinstruktorina. Järeldus on lihtne: kui õpetajad on sõna otseses mõttes kättpidi ettevõtluses sees, teeb see õpilastele tunnid elulisemaks ning viib nii mõnegi noore äri alustamiseni.
Muide, esmapilgul võib tunduda kummaline, aga äri alustamisele aitab kaasa ka riiklik õppekava – 11. klassis peavad kõik üldhariduskoolide õpilased tegema uurimistöö, kuid EBS-is on uurimistöö koostamisele alternatiive. Üks võimalus on teistega mestis luua õpilasfirma; individuaalselt töötada soovija võib aga välja mõelda oma äriidee, selle äriplaaniks vormistada ja kaitsta.
Eelnevast on selge, et paljud EBS-i gümnasistid ei oota ettevõtte loomisega seni, kuni kool läbi. “Vahel näen mõnda õpilast tundide ajal koridoris telefoniga rääkimas. Kui ma küsin, kas ta tunnis ei peaks olema, sosistab too vastu: tšš, ma räägin kliendiga praegu,” kirjeldab Kersti Uudla, et mõnigi noor saab samal ajal hakkama nii õppimise kui ka ettevõtte käimalükkamise ja käigushoidmisega.
Uudla lisab, et EBS Gümnaasiumi väärtused on vabadus ja vastutus, loovus ja ettevõtlikkus ning hoolivus. „Me anname oma õpilastele rohkem vabadust kui nii mitmeteski teistes koolides, aga me eeldame ka suuremat vastutust,” kinnitab Kersti Uudla.
“Tegin EBS Gümnaasiumi kasuks 2000. aastal teadliku valiku. Juba siis pakkus EBS-i innovatiivne programm ja uudne lähenemine õppele võimalusi ka gümnaasiumiastmes ennast arendada ning saada teadmisi valdkondades, mida tavaliselt õpitakse alles ülikoolis. Mina ei jõudnud aga ära oodata ülikooli selleks, et asuda n-ö päris asjade kallale.
Tagasi vaadates oli see ainuõige otsus. Personaalsed lähenemised ja koolipere tark suunamine kujundasid hea hüppelaua tulevikku. Väikesed klassid ning põnevad õppeained andsid indu õppimiseks. Popp oli olla hea ja aktiivne õpilane.
Raha eest teadmisi osta ei saa, küll aga loob EBS Gümnaasium suurepärased võimalused isiklikuks arenguks ja teadmiste saamiseks.”
Igapäevane koolitöö võtab aega ning ettevõtlusega jõuavad selle kõrval tegeleda tavaliselt kõige tublimad ja energilisemad. Kõik sellised pole. Järelikult tuleb tegeleda õpilaste õppima motiveerimisega ja mahajäänute aitamisega.
Tavaliselt on järeleaitamine individuaalne, kuid 2005. aastal tuli järeleaitamist suisa grupiviisiliselt korraldada. Nimelt langes siis EBS Gümnaasiumist välja 24 õpilast ehk toonasest õpilaste koguarvust umbes 15%. Kuna arv oli üsna suur, alustas kool 2006. aastal tasulist tugiõpet, et väljalangejate hulka vähendada.
2005. aasta augustist kooli juhtima asunud Ave Paat kirjeldas Eesti Päevalehes ilmunud artiklis, et vabatahtliku tugiõppe süsteemi suunati õpilased, kes pärast kursusehinde väljapanemist ei parandanud kahe nädalaga oma “puudulikku”. 10. klassi poolesaja õpilase vanematest 30 said 2006. aasta jaanuari alguses teate lapse tugiõppesse suunamisest koos järeltööde tegemisele kuluva summaga. Ühe kontrolltöö ehk lisatunni maksumus oli 300 krooni ja mõnel õpilasel ulatus “puudulike” kontrolltööde arv 18-ni ehk summa 5400 kroonini.
Gümnasistide emades-isades põhjustas tugiõppele suunamine küsimusi. Päevalehega rääkinud lapsevanem pidas kummaliseks, et probleem puudutab nii paljusid lapsi, ja kahtlustas kooli õpetajaid liiga karmis hindamises, sest nii saab kehva tulemuse saanute tugiõppesse suunamisega lisaraha teenida. Ent ühe 10. klassi noormehe sõnul oli mõnigi tugiõppesse suunatud õpilane kooliskäimise ise hooletusse jätnud. “Mitmed neist puuduvad palju, mõtlevad, et raha maksmisest piisab, et koolis läbi saada,” ütles ta Eesti Päevalehele.
Praegu saavad õppimisega jänni jäänud noored abi küsida aineõpetaja konsultatsioonis – igas aines on igal nädalal üks tasuta konsultatsioonitund. Kui sellest ei peaks järjele saamiseks piisama, aitab hädast välja kooli organiseeritud tasulisel tugikursusel osalemine.
“EBS Gümnaasiumisse tulek oli minu elu esimene iseseisev suur otsus, mis muutis mu mõtlemist ja eluplaane positiivses suunas. Põhikoolis õppisin Tallinna Reaalkoolis, kus minu pinginaaber oli EBS-i finantsdirektori Tõnu Küttmaa tütar. Tema kaudu olin EBS-ist kuulnud.
Samuti teadis EBS-i mu isa, sest kui Viljandis elasime, oli isa töökaaslane Ivo Niglas osalenud EBS-i 1991. aasta kursusel ning jagas saadud teadmisi hiljem ka töökohas. Kui isale ütlesin, et tahan EBS Gümnaasiumisse minna, ütles isa: “jaa, see on ju Habakuke kool, sinna võid minna küll.“
Reaalainete õpetajad olid mul EBS Gümnaasiumis alguses samad kes reaalkooliski (EBS Gümnaasiumi algusaastatel andsid seal tunde mitmed Tallinna Reaalkooli õpetajad – toim). Kuid kui reaalkoolis olid mul keemias ja füüsikas hindeks kahed-kolmed, siis EBS-is sai minust viieline. Ka õpetajad imestasid, et mis küll minuga juhtus. Ilmselt oli asi selles, et EBS-is olid väikesed klassid ja õpetajad jõudsid kõigiga tegeleda. Tõhus oli ka perioodiõpe, kus süvenesime paari-kolme kuu jooksul ühte ainesse. Meie klassis oli popp olla nelja-viieline õpilane.
Mul on meeles ka juhus, mille kohta võib öelda, et äris vahel veab. Koostasime koos viie klassikaaslasega gümnaasiumi aastaraamatut. Kuid trükkimisega juhtus trükikojas äpardus, nii et raamatu valmimise tähtaeg läks tublisti üle. Trükikoda oli sunnitud meile kogu tiraaži tasuta andma, see aga tähendas, et kogu raha, mis me raamatu reklaamimüügist ja sponsorlusest teenisime, oli puhas tulu. Nii et läksime viiekesi suvele vastu väga mõnusas meeleolus.“